Palgajuttude tänavaküsitluste videotes näib kõik üsna lihtne. Läheme tänavale, küsime inimestelt, kellena nad töötavad ja mis on nende brutopalk, ning inimesed vastavad rõõmsalt. Tegelikkuses on aga iga sellise video taga märksa rohkem tööd, kui minutipikkusest klipist välja paistab.
Kui oled Palgajuttude tänavaküsitlusi vaadanud, võib sulle jääda mulje, et eestlased räägivad oma palgast juba päris hea meelega. Inimesed ütlevad kaamera ees välja oma ametikoha ja brutopalga ning mõni täpsustab isegi, mis tööandja juures ta töötab.
Tore ju! Võiks lausa arvata, et palgast rääkimine polegi eestlaste jaoks enam mingi tabuteema. Tegelikkus on pisut teistsugune.
Kui kümnest üks vastab, on juba päris hästi
Kui me Palgajuttude tänavaküsitlustega alustasime, püüdsime ka ise aru saada, kui paljud inimesed on valmis meie küsimustele vastama. Ühel hetkel jõudsime hinnanguni, et umbes iga kümnes inimene on nõus kaamera ees oma palga avaldama.
Mida rohkem oleme tänavaküsitlusi teinud, seda enam tundub aga, et tegelik osakaal võib olla veelgi väiksem.
Me ei ole küll iga kord kõiki pöördumisi ja keeldumisi täpselt kokku lugenud, mistõttu ei saa ma siin mingit teaduslikult tõestatud statistikat esitada. Küll aga võin oma kogemuse põhjal öelda, et ühe video jaoks sobivate vastajate leidmine nõuab omajagu kannatlikkust.
Tavaliselt kulub meil tänaval umbes kaks tundi, et saada kokku piisavalt materjali ühe video jaoks. Selle aja jooksul pöördume aktiivselt väga paljude inimeste poole, kuuleme hulgaliselt eitavaid vastuseid ning selgitame pikemalt, miks me üldse selliseid küsimusi esitame.
Aga on ka erandeid! Ühel korral jõulude paiku Võrus õnnestus meil kõigest 15 minutiga kogu vajalik videomaterjal kokku saada. Inimesed olid avatud, vastasid hea meelega ja kõik sujus uskumatult kiiresti. See oli tõeline jõuluime!
Miks inimesed ei taha oma palgast rääkida?
Kui inimene meie küsimusele vastamisest keeldub, on selle taga enamasti üks kahest põhjusest. Ta kas ei soovi oma palka avaldada või ei taha kaamera ette tulla. Meie kogemuse põhjal on viimane põhjus isegi sagedasem.
Eestis on palgast rääkimist pikka aega peetud millekski väga isiklikuks. Kuigi palgavahemikud ilmuvad üha sagedamini töökuulutustesse ja palgaläbipaistvusest räägitakse järjest rohkem, ei tähenda see automaatselt, et inimesed oleksid valmis oma sissetulekut avalikult jagama. Mõni ei taha, et kolleegid tema palka teaksid, teine eelistab seda varjata sõprade ja sugulaste eest ning kolmas lihtsalt leiab, et tema sissetulek ei ole teiste asi.
Üks meeldejäävamaid põhjendusi tuli inimeselt, kes teenis meie mulje järgi ilmselt päris hästi. Ta ütles, et ei taha oma palka avaldada, sest isegi tema pere ja sõbrad ei tea, kui palju ta teenib. Põhjus oli lihtne: kui nad teada saaksid, hakkaksid nad äkki temalt raha laenuks küsima.
Niisiis, palgast vaikimise taga ei pruugi olla ebamugavus või rahulolematus oma sissetulekuga. Mõnikord võib inimene hoopis karta, et hea palga avalikustamine muudab teiste suhtumist temasse või tekitab ootusi, mida ta täita ei soovi.
Samas oleme kohanud palju inimesi, kelle jaoks pole probleemiks mitte palgast rääkimine, vaid kaamera. Üks asi on öelda sõbrale, kui palju sa teenid. Hoopis teine asi on rääkida sellest võõrale inimesele keset tänavat, teades, et sinu nägu ja palganumber võivad peagi sotsiaalmeedias tuhandete inimesteni jõuda. See nõuab julgust.
Meie eesmärk ei ole kedagi survestada või panna inimest avaldama midagi, mida ta jagada ei soovi. Küll aga tahame oma videotega näidata, et palgast rääkimine võib olla täiesti tavaline osa tööelust, mitte midagi sellist, mida peaks tingimata saladuses hoidma.
Miks me seda teeme?
Vahel võiks ju küsida, kas kogu see töö tasub ennast ära. Kui ühe lühikese video jaoks tuleb kaks tundi tänaval inimesi kõnetada ja suurem osa neist ütleb ei, siis äkki oleks lihtsam teha midagi muud?
Kindlasti oleks.
Aga ma usun, et selliseid videoid on vaja ning väga paljud jälgijad on andnud tagasisidet, et need on täiega huvitavad ja harivad videod. Suur aitäh kõigile, kes oma toetust välja näitavad, kas like’i, kommentaari või isikliku pöördumisega! Tänu teile meil on motivatsiooni ikka videoid edasi teha.
Palgast rääkimine ei peaks olema midagi häbiväärset või keelatut. Mida rohkem näeme ja kuuleme, milliseid töid inimesed teevad ning millist tasu nad selle eest saavad, seda paremini oskame ka ise oma sissetulekut ja võimalusi tööturul hinnata.
Meie videod aitavad näidata ka seda, kui erinevad võivad olla inimeste palgad, ametid ja suhtumine rahasse. Mõni on oma palgaga väga rahul, teine sooviks rohkem teenida. Mõni ütleb oma brutopalga välja täiesti enesestmõistetavalt, teine teeb seda pärast väikest kõhklust.
Ma ei arva, et kõik inimesed peaksid oma palga avalikult välja ütlema. See on igaühe enda otsus. Küll aga tahaksin, et palgast oleks võimalik rääkida ilma piinlikkuse, hirmu või tundeta, et tegemist on millegi sobimatuga.
Kui meie tänavaküsitlused aitavad kas või mõnel inimesel julgemalt oma palga kohta küsimusi esitada, kolleegiga palgateemadel vestelda või tööandjaga palgaläbirääkimisi alustada, on meie tööl mõtet.
Nii et järgmine kord, kui näed Palgajuttude tänavaküsitluses inimesi rõõmsalt oma palganumbrit ütlemas, siis tea, et selle paari minuti taga võib olla mitu tundi tänaval seismist, kümneid keeldumisi ja paras ports järjekindlust.
Aga võib-olla läheb meil jälle nagu tookord Võrus ja saame kõik 15 minutiga tehtud. Lootus sureb viimasena!


